Erik Ehasoo artiklid Õpilaslehes

Bioloogia riigieksam kohustuslikuks!

Kui ma lõuna paiku geograafia keele tunnis üles ärkasin (geo õps on meil päris karm) ning nägin, et klassivend jälle puudrit riivis, pidin ikkagi tõdema, et kool on päris tore koht, täielik õnnekamber kui aus olla. Ega ei kujutagi ette, ikka jube hirmus oleks, kui ei peaks koolis käima, muudkui vihma sajab ja soppa lendab. Siin saab pidevalt roosi puhuda ja üldse lillat pulli. Ükspäev mõtlesime, et võiks kõik halvad inimesed maha kõmmutada või ära matta nagu mu ühe tuttava sõber Soomes tegi. Aga teate asi osutus raskemaks, kui me kassisime, sest kui pauku hakkasime otsima, siis tuli välja, et kellegil ei olnud kodus ühtegi rauda ja nii see asi meil jäigi, sest raha ei tahaks ju ka selle peale kulutada, vaja seedritki osta. Hiljem, kui mu noorem vend tahtis Balta turult plastmassist mängupüssi osta (sest seda on kergem koolikotis kanda), siis ei saanud keegi aru, miks talle see metallist püss ei sobinud. Lõpuks pidi ikka selle metallist ära ostma, kuna ei leidnud kusagilt mängu relvi. Nüüd ta enam koolis käies raamatuid ei kannagi kotis, ainult oma uut püssi, sest muidu oleks kott liiga raske – seaduses on ju kõik täpselt kirjas, mitu kilo kott olema peab. Aga ega ta mulle seda niikuinii ei laena, tahab ju kogu au omale saada, ikkagi popp värk see kõmmutamine.

Ma kusagilt kuulsin, et vanasti oli rohi rohelisem ja päike eredam. VALE PUHA ma ütlen, koolis on alati päike ja roheline muru, isegi linnud on laulma hakanud. Kui nüüd veel ainult geograafias ei peaks käima, oleks eriti hästi. Minu klassiõel näiteks vedas eriti barreliga – üks päev geograafias tulid kaks ilusa välimusega, valges pintsakus meest otse paradiisist ja kutsusid ta endaga kaasa. Pärast seda pole ta enam kunagi pidanud geograafias käima. Vahest ma mõtlen sellest ja unistan, et tahaks ka sinna minna. Aga kas te arvate, et meil oli vanasti ka nii tore siin koolis? No ikka ei olnud küll – see kõik on tänu meie uuele klassivennale, kes on mingi tark bioloogia poiss. Tema kasvatab kodus sellist taime, mis muudab meid palju targemaks ja õnnelikumaks ning isegi õpetajad ei viili enam vaipa üle. Te peaks ta kodu nägema, ta elab nagu rohelisel laanel, ta isegi magab kõigi oma taimede vahel.

Nii et lõpuks ometi on noored aru saama hakanud, mida minu isa Edgar [Savisaar – toim] üritab meile selgeks teha – alkohol on väga kahjulik! Minu isa on ainus, kes on suutnud noorte mõtlemist muuta ning loomulikult on see ka statistikas kajastunud – alkohol on kruvi ja keegi ei taha seda enam. Minu klassivenna kasvatatud seeder on aga palju kasulikum (ikkagi puhas loodus) ning see teeb ju meie põhjamaa inimesi ka märksa õnnelikumaks. Keegi ei pea ennast lõikuma hakkama, sest elu on ju hämmastavalt kaunis.

Eks meil kesksuvel-sügisel sai ikka aega kratsitud ning veel veidi seda kurjajooki ka kesksõpradega tarbitud, aga õnneks juba siis palju vähem, sest tänu mu isale ei jõua ju keegi nii vara õhtul omale nii suurtes kogustes lahjat kütust varuda, ikka tuleb väiksemas koguses kvaliteetsemat kraami tassida. Eks uuenduslikud inimesed saavad ikka alguses vastu päid ja jalgu, aga hiljem kõik tänavad. Vot selline see mu isa juba on – minu suurim kangelane!

posted by Erik Ehasoo @ 21:49