Erik Ehasoo artiklid Õpilaslehes

Õ2 - Palju õnne eestlased

Palju õnne eestlased! Palju õnne eesti noored, te olete tublid! Ja tubli on ka meie töökas toimetus. Esimesest numbrist on õppust võetud, nagu lubatud, ning teine number on õigeaegselt välja lastud. Kuid mitte sellest ei taha ma pikemalt rääkida. Tahtsin nimelt kiita oma eakaaslaseid ning ka teisi eesti noori, sest tänapäeval pole enam kombeks kedagi kiita, või ei ole selleks lihtsalt aega.

Kiputakse ikka nutma ja nurisema kõige üle, kuid vähe märgatakse üldpilti ning sedagi kui üldpilt on väga ilus, isegi maaliline. Ammu enam ei saa öelda, et noorus oleks hukas, esimest korda on noored oma aktiivsuse ja isegi mässumeelsuse kulutanud vaid üdini headesse asjadesse. Kõigil on motivatsiooni tegutseda TULEVIKU nimel.

Samas peame aga ka ettevaatlikud olema, et me oma noori üle ei koormaks, sest nad võivad teha palju, aga raske on märgata, kui tehtud on liiga palju. Siis ei saa enam rääkida tuleviku heaks töötamisest vaid pigem selle vastu tüürimisest.

Eelmise numbriga – Õ1 – heideti meile ette liigset poliitilisust, püüame seda viga nüüd siis parandada. Aga olgu see Rüütel või Ilves, kelle poole me lippu lehvitame, või laulame südamest kuninglikule külalisele Inglismaalt – see kõik kasvatab meis järjest suuremat eneseteadvust ning armastust selle väikese riigi vastu.

Palju on kurjad onud läbi aegade hirmutanud meid väljasuremisega või kultuuri kadumisega, kuid seda saavad öelda vaid need, kes ei tea, mida tähendab olla eestlane. Usun, et Eesti on üks patriootlikem riik maailmas. Hea küll, me suutsime kokku hoida, kui oli võimalus vabaks saada (seda ka väga võimsalt ning tähelepanuväärselt – mõtlen siinkohal maailma suurimat inimketti), aga kus mujal oleks veel 15 aastat hiljem noorte peamiseks suurürituseks laulupidu või tantsupidu või noorte lemmik harrastuseks rahvatants või, millises riigis paneks teismelised keset pidu peale isamaalised laulud nagu „Koit“ või miks mitte ka hümni.
- - -
Teil on vedanud, et sündisite Eestis
- - -
Sattusin kord ühele meie klubipeole, kus esinesid mitmed noorte lemmikbändid ning maja oli rahvast pilgeni täis. Pidu oli tore, kui ühel hetkel lükati rahva keskelt üks plats tühjaks ning sinna jooksid tantsima kolm rahvariietes meest ning kaks naist. Ei tea küll tantsudest täpsemalt midagi, aga ilmselt võis see olla midagi polka sarnast. Igastahes tantsiti seda väga kiirelt ja efektselt. Mehed keerutasid naisi, jooksid ja hüppasid. Rahvale läks see kiirelt peale ning kõik hakkasid tõeliselt kaasa elama. Üks inglise noormees küsis mult positiivselt hämmastunult: „What is it?“ ja mina vastasin rahulolevalt: „This is our culture!“

Jah, seni kaua, kui meie noored omastavad kõike isamaalist ning veavad seda ajaga kaasa, on see tõesti meie kultuur, kultuur, mida on au näidata ka ülejäänud maailmale – las nad siis kadetsevad.

Teil on vedanud sõbrad – Teil on vedanud, et sündisite Eestis. Ja kuigi see ei pruugi mõnikord nii tunduda, on see vaid eelis, mitte takistus. Meenutan rõõmuga selle suve Meeste Tantsupidu ning jään ootama järgmise aasta Noorte Laulu- ja Tantsupidu.

...aga lõpuks sõltub kõik ikkagi sellest, mis värvi prillid meil ees on.

posted by Erik Ehasoo @ 16:57