Õnline
-www.opilasleht.ee
-
Lae alla: www.opilasleht.ee/files
Nii nagu vahel on päris võõrale kõige parem rääkida südamelt ära oma probleemid, kuna ta ei tule neid kunagi hiljem sulle nina alla hõõruma, samamoodi tähendab võõrale näiteks sõbrapäeva kaardi tegemine hoopis teistsugust emotsiooni, kui sõbrale tehes. Või, kas olete proovinud tervitada kõiki inimesi, keda kohtate, kasvõi silmadegagi, aga sõbralikult korra näkku vaadates? Vene ravitseja ja õpetaja Porfiri Ivanovi üks soovitusi oli: „Tervita kõiki kõikjal, eriti vanemaid inimesi. Tahad omada tervist - tervita kõiki.” See on üks lihtne viis äratamaks nii enda kui kaaskodanike teadvuses mõtet, et me oleme ühe ja sama maailma võrdsed liikmed ning kõik inimesed väärivad parimat kohtlemist.
Igasugune andmine või teistest hoolimise väljendus on üks võimas relv hoolimatuse ja ükskõiksuse vastu. Olen enda jaoks avastanud, et see toob rõõmu ja tohutul hulgal energiat, on kiireim vahend enda tervendamiseks (olgu siis tegu haiguse või probleemse olukorraga).
Nii on mul rahakoti vahel paar asja, mille peale saan rõõmu ja rahuloluga mõelda: kõigepealt vere- ja elundidoonori kaart. Mõned ütlevad, et peale vere loovutamist tunnevad nad end nõrgana. Mina aga, vastupidi, saan sellest tõelise rahuludustunde ning suure hulga positiivset energiat. Mul on isegi kahju, et verd nii harva saab anda – vaid korra iga paari kuu järel. Organidoonori kaart (neid saab iga soovija võtta Statoili tanklatest) ei paku mulle küll otsest andmisrõõmu, kuid teatud rahulolu saan juba teadmisest, et see mul rahakoti vahel on. Väike asi, aga kes teab, äkki võib osutuda kunagi kellegi jaoks eluliselt oluliseks.
Lisaks doonorikaarditele on mul rahakotis veel ka 500 kroonine, mille kavatsen anda esimesele kerjusele, kes seda minu meelest väärib (seega mitte joodikule). Tean, et see on rohkem kala andmine õnge asemel, kuid samamoodi tean, et praegu pole mul võimalik seda õnge ka pakkuda.
Mul on hea meel, et tänapäeva Eestis ei kohta ma enam eriti tihti kerjuseid ja kui mõnd kohtangi, tean, et päeva lõpuks teenib ta kokku rahasumma, mille eest võiks minna mõnda Tallinna kalleimasse restorani ja seal oma kõhu korralikult täis süüa.
Andmise võimalusi on aga palju ja lihtsaid, tuleb vaid lahtiste silmadega ringi käia. Kui tahame anda või aidata, siis kindlasti leiame ka mõne võimaluse. Kasvõi oma korralikke asju, mida me enam ei vaja, taaskasutuskeskusesse viies või siis, nii nagu tütarlaps, kes koerte varjupaiga loomiseks korjanduse organiseeris. Vaja on kõigepealt ikka hoolimist...
Heaoluühiskonnas on ka selle kodanikel rohkem võimalusi ja soovi anda, enamikel inimestel läheb aina paremini ning nad pole nii kibestunud ja endassetõmbunud, kui nõukaajal. Ja üleldse arvan, et meie põlvkonnal, kes me oleme sündinud taasvabanenud Eestisse, on eelis ning eesõigus teha asju uutmoodi, paremini, olla avatumad, märgata ja hoolida rohkem. Nii nagu ongi juba märganud mõni Eestis elav välismaalane, on Eesti noored märksa avatumad ja rõõmsameelsemad kui vanema põlvkonna esindajad.
Tooksin lõpetuseks tsitaadi Porfiri Ivanovi internetilehelt: „On kerge olla optimist kui sul kõik laabub hästi. Säilitada optimismi tormides - see on juba tõeline, katsetatud inimese omadus. Kui väga armastada inimesi ja elu, aga mitte ainult ennast elus ja inimeste seas, siis jäävad kannatused tahaplaanile ning esimesel kohal olevateks osutuvad edasiviiv töö lähimate ja kaugemate heaks, mis karastab hinge ja südant, kindel usk tulevikku ja oskus leida head ka tänases päevas, oskus armastada vaatamata kõigele.”
Ehk siis teisiti öeldes, kui väga armastada inimesi ja elu, aga mitte ainult ennast elus ja inimeste seas, siis on sinu jaoks ka igas päevas olemas väike päike.