Kuna olen lõpetanud Tallinna Inglise Kolledžis põhikooli ja lõpetamas Rocca al Mare Koolis keskkooli, siis on mult viimastel aastatel tihti küsitud: „Kumb kool on parem?“. Kahjuks pole aga Eesti ühiskond minu vastuseks valmis – me tunneme Euroopa tuuli, kuid triivime siiski edasi nõukogudelikus laines.
Rocca al Mare Kool (RaM) ja Tallinna Inglise Kolledž (TIK) on mõlemad üsna äärmuslikud koolid – üks Euroopaliku suhtumisega, üdini inimlik ja lapsesõbralik, teine nõukogudeaegne „eliitkool“, mis võistleb Prantsuse Lütseumiga esimese koha pärast Eesti „parimate“ koolide
TOP’is.
- - -
Kas me peame elama selle nimel, et homme rikkaks saada? Miks mitte täna õnnelikuks?
- - -
Inglise Kolledž andis mulle palju juurde – käitumisoskuse, distsipliini ja kohusetunde, tugevad algteadmised kohustuslikest ainetest, kuid samas ei andnud see midagi juurde isiksusena. Sain alles pärast koolist lahkumist aru, et ma ei olnud keegi, ma olin vaid ühiskonna subjekt, osa süsteemist. Võib julgelt öelda, et isiksusena sündisin alles keskkoolis. Kõige hullem asja juures on aga see, et vabatahtlikult poleks ma sealt lahkunudki. Mul puudus selleks lihtsalt julgus, sest lapsest saati oli mulle sisendatud kõikjal, et see on väga hea kool ning et see tuleb igal juhul lõpetada, vastasel juhul pole lootust elus läbi lüüa – loomulikult uskusin seda siiralt.
Siiski oli Rocca al Mare Kooli sattumine minu lühikese elu üks paremaid sündmusi, mis võis juhtuda. Olles omandanud tugevad algteadmised ja kohusetunde, õpetas kool kasvatama isiksust ja mis veel tähtsam – ma õppisin unistama, mida ei oleks endises koolis võinud ette kujutadagi. Kõigi ühine „unistus“ TIKis oli esialgu põhikooli, hiljem keskkooli eksamite sooritamine võimalikult kõrgete punktidega, sest see tagavat sissepääsu igasse ülikooli ning see omakorda eduka elu. Kas me peame elama selle nimel, et homme rikkaks saada? Miks mitte täna õnnelikuks?
- - -
Kool, kuhu iga õpilane maksab mitukümmend tuhat krooni aastas, kipub märksa rohkem väitma, et neil ei ole raha, kui tavalised riigikoolid
- - -Ka Rocca al Mare Koolil on palju puuduseid, olles näiteks üks kadedamaid ja ihnemaid koole, mida tean – kool, kuhu iga õpilane maksab mitukümmend tuhat krooni aastas, kipub märksa rohkem väitma, et neil ei ole raha, kui tavalised riigikoolid. Lohutust pakub aga lootus, et osa sellest suurest rahast teeb mõne erivajadusega lapse elu paremaks ja inimväärsemaks (kuna asutus tegeleb ka selliste koolide rajamisega, mis ei hakka kunagi kasumit tooma). Üldises plaanis on see aga siiski märksa humaansem õppeasutus ja kasvatab inimesi, mitte ei töötle ideaalseid ühiskonna mutreid.
Moto kui kvaliteet-tööstus?
Suurepäraselt on võimalik koole võrrelda ka nende motode järgi – RaMi moto „Unistused muudavad maailma“ näitab selgelt, et kool pakub võimalust kasvatada arukaid ja õnnelikke ühiskonnategelasi ja mis Eestile tähtsaim – tervet rahvast. TIKi moto „For Excellence We Strive“ (Me püüdleme ideaalsuse poole) sobiks suurepäraselt näiteks mõne kvaliteet autofirma või kalli tekstiilitootja motoks – me töötame parima nimel. Kõlab küll ahvatlevalt ja kes ei tahaks saada ideaalset last, kuid siin on kaks probleemi. Esiteks ei ole ükski inimene ideaalne ja selle asemel, et kõiki ühtlaselt „kuldseteks“ lihvida tuleks teadvustada iga inimese vigu ning arendada nende tugevamaid külgi. Ja teiseks, kui Teie lapsest tulebki pealtnäha ideaalne inimene, ei erine ta omasugustest mitte millegi poolest.
- - -
Ligi 75% koolis õpetatavast ei lähe ühelgi inimesel kunagi vaja
- - - Tänapäeval aga, eriti Euroopas ja mujal maailmas, hinnatakse järjest enam just inimest kui isiksust, mitte niivõrd tema omandatud kooliteadmisi, mida võib hõlpsasti asendada ka arvuti.
Koolide edetabelid
Möödunud aasta novembris esitas Eesti Õpilasesinduste Liit avalikkusele pöördumise, milles taunis koolide edetabelite avaldamist meedias. Pöördumine sai palju vastukaja, nii sarnase suhtumise pooldajatelt kui vastastelt. Väidan aga, et mitte edetabelid ei ole iseenesest halvad, vaid suhtumine neisse on vale. Edetabeleid tehakse palju ning iga asja kohta. Koolide edetabel on asi, mis näitab hästi, kuidas kellelgi sel aastal eksamitel läks, kuid see ei näita kui hea mõni kool on. Ekspressi kaitsvas artiklis väitis n.ö. lihtkooli õpilane Hanna Tali, „et mitte a i n u l t Prantsuse Lütseum ja Inglise Kolledž ei ole head koolid, mida kõik teavad ja mis oleks nagu enesest mõistetav, vaid on teisigi ja isegi väljaspool Tallinna“, pöörates tähelepanu sellele, et on ka teisi „häid“ koole. Hanna pöördumine iseloomustas hästi seda, et ühiskonnas peetakse edetabelit kahtlusteta parimate koolide TOPiks ning kui reegliks, mitte kui üheks suvaliseks võimaluseks koolide võrdlemisel.
Elu väljaspool kooli
Võin julgelt väita, et ligi 75% koolis õpetatavast ei lähe ühelgi inimesel kunagi vaja – tõelisi teadmisi annavad kogemused ning elamused, mis tulevad õpilasele koolivälisest tegevusest. Eliitkoolid seda aga ei paku. Vähegi tavalisemal õpilasel (kellel ei tule kõik n.ö. loomulikust intelligentsist) kulub kogu vaba aeg õppimisele ja nagu mul endalgi põhikoolis, oli ainsaks vabaks ajaks reede õhtu, mil võis näiteks kinno minna. Laupäeval pidi aga jälle tööle hakkama, sest nagu õpetajad alati ütlesid – „nädalavahetusel on ju aega õppida“. Sama kehtis ka koolivaheaegade kohta. Praeguseks olen aga koolivälise tööga saavutanud hindamatuid kogemusi ja väärtusi, mida ma Inglise Kolledžis poleks iialgi omandanud. Ilmekalt on aga õpiorgiat iseloomustanud Lauri Leesi, kes ütleb, et suurimaks probleemiks on see, et 175 õppepäeva aastas ei saa pühendada õppetööle vaid sellest peab maha arvutama kõiksugused aktused ja näiteks ka Prantsuse vabariigi suursaadiku visiidi kooli. Kuid, mis võiks prantsuse kallakuga koolis õpilasi veel rohkem motiveerida ja tööd ilmestada, kui sellise inimesega vestlus ning kogemuste jagamine õpilastega.
Kool avalikkusele
Kooli õhkkonnast saab ehk kõige parema ülevaate avalikel esinemistel ning üritustel. Nii pakkus mulle suurepäraseid elamusi mitme Tallinna kooli kirikukontsertidel osalemine. Erinevused koolide vahel olid drastilised. Kui mitme n.ö. tavakooli kontserdile tuli kohale vaid pool saalist ja õpilased olid üsna ebaviisakad, ka koorid ei paistnud erilise lauluoskusega silma, siis Prantsuse Lütseum tõmbas tähelepanu oma erilise viisakuse ja vaoshoitusega. Kirik oli paksult rahvast täis, esinemiste ajal valitses täielik vaikus, koorid laulsid väga hästi ja üldse tundus kõik ideaalne, liiga ideaalne. Direktor Lauri Leesi tuli isiklikult varem kohale ning kinnitas pinkide külge sildid klasside istekohtadega. Paljud vanemad inimesed ei julgenud seetõttu istudagi. Hämmastav oli ka see, kuidas hr. Leesi korraldas peale kontserdi lõppu klass-klassi haaval väljumise.
- - -
Isegi õpilased saavad aru, et täna on kasulikum olla hea töömees kui kesine kõrghariduse omanik
- - -
Peale Prantsuse Lütseumit tuli kirikusse aga RaM Kool ning ka nende kahe kooli vahel oli hämmastav erinevus. Mäletan, et kui kolledžis käisin, oli kirikutraditsioon tüütu kohustus, kus pidi tunnikese vaikides vastu pidama. Keskkoolis on see muutunud aga rõõmsaks viimaseks koolipäevaks, mil saab sõpradele häid jõule soovida, koolikaaslasi esinemas näha ning õpetaja Jaagu huvitavat jõululugu kuulata. Seda erinevust oli näha ka lütseumi õpilastes (ka gümnasistides), nende nägudel ja suhtumises – see oli neile kohustuslik üritus, kus pidi korralikult istuma ja ootama, mil see läbi saab. Ka koorid olid erinevad – lütseumi õpilased (kõik ühte vormi riietatud), püüdsid kramplikult sõnu meenutada. RaMlased aga naeratasid, liikusid rütmiga kaasa, tegid näpuga nipsu ja tundusid olevat kuidagi märksa vabamad. Kindlasti ei saa öelda, et nad halvemini laulsid kui eelmise kooli koor. Kõige hullem oli aga see, et kui RaMi koor oli publikuga ühel tasandil, sulandus oma sõpradega ühte, siis eliitkooli koor oli pandud esinema rõdule, kust enamus publikust neid ei näinudki ja see, kes tahtis näha, pidi üle õla vaatama.
Töö või elu?
Lauri Leesi on avalikult tunnistanud, et ei taha, et tema õpilastest saaksid lihttöölised. RaMi ideoloogia väidab aga, et tuleb teha seda, mida süda ütleb. Miks mitte ei võiks inimene õnnelik olla ehitajana, kui ta teab, et ei salli sugugi näiteks kontori- või laboritööd. Eesti vajab ka lihttöölisi, kuid mis veelgi olulisem – Eesti vajab õnnelikke inimesi. Lauri Leesi on tüüpilise vananenud ühiskonna vaadete esindaja, kes viib meid ajude väljavoolu ja immigrantide suurenemise poole. Isegi Eesti õpilased märgivad oma pöördumises, et täna on kasulikum olla hea töömees, kui kesine kõrghariduse omanik. Ning, kas Lauri Leesi ja tema õpilased peaksid endid tähtsateks ja õnnelikeks, kui nende naaber saaks poole rohkem palka ning kelle tööpäevad lõppeksid ammu enne nende omi, nii nagu see on teistes arenenud riikides, kus ei alavääristata lihttöölisi.
- - -
Ka koorid ei paistnud erilise lauluoskusega silma
- - -
Siiski on mul hea meel, et kuigi RaM Kool pole koolide edetabelis esimeste hulgas ning selle õppemaks on tohutult suur, on see siiski üks kolmest koolist, kuhu kandideerib kõige rohkem inimesi kohale ja inimesed mõistavad, et see kooliharidus on väärt investeerimist. Samuti olen väga tänulik Inglise Kolledžile selle vundamendi eest, aga veel rohkem tänan ma Rocca al Mare Kooli nende tiibade eest, mis andsid mulle võimaluse vundamendilt õhku tõusta.
P.S. Artikkel ilmus ka Postimehes, kus on seda kohati muudetud. Loe artiklit postimees online'ist: http://www.postimees.ee/100107/esileht/arvamus/238234.php
