Selles rubriigis räägib Õpilaslehe endine peatoimetaja Erik Ehasoo ilusast lapsepõlvest ja erutavast kooliajast.
Kui ma lõuna paiku geograafia keele tunnis üles ärkasin (geo õps on meil päris karm) ning nägin, et klassivend jälle puudrit riivis, pidin ikkagi tõdema, et kool on päris tore koht, täielik õnnekamber kui aus olla. Ega ei kujutagi ette, ikka jube hirmus oleks, kui ei peaks koolis käima, muudkui vihma sajab ja soppa lendab. Siin saab pidevalt roosi puhuda ja üldse lillat pulli. Ükspäev mõtlesime, et võiks kõik halvad inimesed maha kõmmutada või ära matta nagu mu ühe tuttava sõber Soomes tegi. Aga teate asi osutus raskemaks, kui me kassisime, sest kui pauku hakkasime otsima, siis tuli välja, et kellegil ei olnud kodus ühtegi rauda ja nii see asi meil jäigi, sest raha ei tahaks ju ka selle peale kulutada, vaja seedritki osta. Hiljem, kui mu noorem vend tahtis Balta turult plastmassist mängupüssi osta (sest seda on kergem koolikotis kanda), siis ei saanud keegi aru, miks talle see metallist püss ei sobinud. Lõpuks pidi ikka selle metallist ära ostma, kuna ei leidnud kusagilt mängu relvi. Nüüd ta enam koolis käies raamatuid ei kannagi kotis, ainult oma uut püssi, sest muidu oleks kott liiga raske – seaduses on ju kõik täpselt kirjas, mitu kilo kott olema peab. Aga ega ta mulle seda niikuinii ei laena, tahab ju kogu au omale saada, ikkagi popp värk see kõmmutamine.
Ma kusagilt kuulsin, et vanasti oli rohi rohelisem ja päike eredam. VALE PUHA ma ütlen, koolis on alati päike ja roheline muru, isegi linnud on laulma hakanud. Kui nüüd veel ainult geograafias ei peaks käima, oleks eriti hästi. Minu klassiõel näiteks vedas eriti barreliga – üks päev geograafias tulid kaks ilusa välimusega, valges pintsakus meest otse paradiisist ja kutsusid ta endaga kaasa. Pärast seda pole ta enam kunagi pidanud geograafias käima. Vahest ma mõtlen sellest ja unistan, et tahaks ka sinna minna. Aga kas te arvate, et meil oli vanasti ka nii tore siin koolis? No ikka ei olnud küll – see kõik on tänu meie uuele klassivennale, kes on mingi tark bioloogia poiss. Tema kasvatab kodus sellist taime, mis muudab meid palju targemaks ja õnnelikumaks ning isegi õpetajad ei viili enam vaipa üle. Te peaks ta kodu nägema, ta elab nagu rohelisel laanel, ta isegi magab kõigi oma taimede vahel.
Nii et lõpuks ometi on noored aru saama hakanud, mida minu isa Edgar [Savisaar – toim] üritab meile selgeks teha – alkohol on väga kahjulik! Minu isa on ainus, kes on suutnud noorte mõtlemist muuta ning loomulikult on see ka statistikas kajastunud – alkohol on kruvi ja keegi ei taha seda enam. Minu klassivenna kasvatatud seeder on aga palju kasulikum (ikkagi puhas loodus) ning see teeb ju meie põhjamaa inimesi ka märksa õnnelikumaks. Keegi ei pea ennast lõikuma hakkama, sest elu on ju hämmastavalt kaunis.
Eks meil kesksuvel-sügisel sai ikka aega kratsitud ning veel veidi seda kurjajooki ka kesksõpradega tarbitud, aga õnneks juba siis palju vähem, sest tänu mu isale ei jõua ju keegi nii vara õhtul omale nii suurtes kogustes lahjat kütust varuda, ikka tuleb väiksemas koguses kvaliteetsemat kraami tassida. Eks uuenduslikud inimesed saavad ikka alguses vastu päid ja jalgu, aga hiljem kõik tänavad. Vot selline see mu isa juba on – minu suurim kangelane!
Selles rubriigis räägib Õpilaslehe endine peatoimetaja Erik Ehasoo ilusast lapsepõlvest ja erutavast kooliajast.
Eile käisin vanaraua kokkuostus. Suvega oli päris palju joodi kogunenud, vaja ju see kõik ära kulutada. Ma olen väga rahul oma tööga. Iga aastaga läheb suvi järjest edukamaks ka ju. Ja üritusi toimub järjest rohkem. Te küsite, kas see tasub ära? Jah tasub ära küll, vahest läheb küll käest ära ja kõik kulub peo käigus ära, aga üldiselt tuleb ikka kasu sisse ja pealegi saab ju pidudel ja kontsertidel käiia. Kui joodi ei tule, on vähemalt lõbus. Tanel Padari tuuril näiteks läks suht käest ära. Jah see mais on noorte chikkide korjatud. Padar on kusjuures ka minu isiklik moeiidol – tema järgi lasingi oma juuksed maha. Lõpuks on ka mul kõrvad nagu elevandil! Üks sünnimärk tuli ka juuste alt välja, selline rusikasuurune, aga ega see ei sega, teebki kirjumaks.
Aga Aerosmith oli selle suve vaieldamatu võitja, seal sain ma ikka mõnusalt joodi, kuigi ei ütleks, et see kõige huvitavam oli, Tanel on ikka lahedam. Oskan nüüd juba kaasa ka laulda – blaa-blaa-blaaa-bla-blaaa-blaaaa-blam.
Selle suve üllataja oli Võsa Pets, tema pani ikka hea paugu maha – ei jätnud ruumi aevastadagi, vot see mees on Eesti jaoks juba liiga pro. Pärast tema ettekannet võin julgelt öelda, et olin VALGUSTATUD, pole ime, et mõne jaoks on ta Jumal.
Aa aga kurat [õlle – toim] Summeril kukkusin ma kummi otsas rippudes pea natuke sodiks, pärast muidugi lapiti kokku ja ma korjasin oma Joodi edasi aga noh, valutas ikka päris kaua teine. Tegelt läks mul hästi, üks tuttav, teine joodi korjaja, jäi pärast viimast summerduspäeva magama [laulu-toim] kaare alla, magas 12 päeva ja kui „üles ärkas“ siis ei saand enam püsti, sest üks pool oli ära külmund ja muru oli läbi riiete kasvanud. Kolm päeva pügasid teda, aga nüüd on ikka üks jalg puust ja joodi ta ka enam korjata ei saa – nüüd korjab hobo, haaaah. Ei noh paras talle, ta oligi liiga ahne, koguaeg uhkustas oma puidust laborginiga, nüüd saigi puust jala kah vot.
Tore oli aga läbi ta sai, nüüd algab jälle kool, ei teagi kust enam lisa saada. Joodi eest saadud feim saab ka kohe otsa. Peab vist paberit hakkama sulatama...
Õ8 - Pisike lõpp, suur algus
Ja ongi lõpp! Ühe järjekordse faasi lõpp. Või on algus? Iga asja lõpp on millegi algus – selle hooaja lõpp on järgmise algus, vahel on vaid puhkus. Järgmine aasta on Sinuga juba uus toimetaja, uus toimetus, uued ideed...
Ja oli alles aasta! Tegelikult küll poolaasta. Aga kaugele me jõudsime? Kas jõudsime millegi alguseni? Kas suutsime panna aluse millelegi suurele? Eks seda kõike näitab sügis. Kindlasti ei saa aga öelda, et Õpilasleht on valmis. Õpilasleht on alles stardirajal. Jah, saime aasta lõpuks valmis täieliku, eeskujuliku Õpilaslehe nagu üks õpilaste ühine leht olema peaks. Siiski on aga palju ees. Valminud lehele tuleb luua karkass. Tegelema peab hirmsuure OnLine projektiga, lehe eksistensiaalsete turundus- ja reklaamiküsimustega, tuleb luua kindel ja usaldusväärne maine iga lugeja jaoks ning palju peab tegelema ajakirjanike koolitamise ning motiveerimisega. Iga üks neist peab aasta lõpus lahkuma toimetusest tohutult palju suurema kogemuste ja teadmiste pagasiga. Väga palju on tehtud, aga mitte vähe on jäänud veel teha.
Aasta Eesti Õpilasesinduste Liidus on olnud tormiline, aga tohutult päikseline. Olen avastanud selle organisatsiooni suurimad võlud. Võlud, mida ei ole võimalik kohata mitte üheski äriettevõttes ega ilmselt ka teistes täiskasvanute organisatsioonides. Eesti Õpilasesinduste Liit on üks väike võimaluste maa. See pakub igale inimesele midagi, midagi hindamatut, midagi täiesti ettearvamatut ning eneselegi mõistmata, on Sul äkitselt eluks kaasas oskused ja teadmised, millest ei oleks varem võinud unistadagi. Need on ühed õnnelikud inimesed, kes siia on kunagi sattunud.
Koos kõigi oma tõmmete ja lüketega on Sinuga veedetud aeg olnud imeline. Ma tänan Sind selle usalduse ja armastuse eest. Loodan, et hoolimata kõigest, ei vedanud ma Sind alt ja koos veedetud aeg oli ka Sulle nauditav. Jään Sind meenutama armastusega!
Mul on veel vaid üks väike unistus, unistus, et Sa mind ei unusta. Unistan, et Sa mind ei unusta isegi siis, kui mind Sinu kõrval järgmine aasta ei ole. Isegi kui olen Sinust kaugel...
Üht võin aga lubada – mina Sind ei unusta!
Õ7 - Kiire kevad
Eesti Õpilasasesinduste Liidus on praegu kiired ajad. Kes korraldab üldkoosolekut, kes lõpetab oma ametiaega, kes alustab seda, kes muretseb oma tuleviku pärast ja kes ei oska enam midagi peale hakata. Sulgi ja karvu lendab aga igal sammul.Tänavu aprillis toimuv üldkoosolek (mis on EÕEL’i kõrgeim otsustusorgan) saab olema suurima eelarvega ja üldse uhkeim, mis siinmail enne nähtud. Viimsi koolis toimuvale üritusele on kutsutud külalised kõikidest Eesti liikmeskoolidest, lisaks ka väliskülalised naaberriikidest Soomest ja Lätist, aga ka Leedust ning Saksamaalt. Samuti on kohal meie ühiskonna sanitar – meedia.
Seega võib öelda, et EÕEL’i juhtkond, töötajad ja aktivistid on ärevuses. Eriti pingeline on olukord juhtkonnas, kellest siiski uude juhatusse ei kandideeri keegi. Palju tööd tuleb tegema hakata oma koha üle andmisega, sest kui juhatus vahetubki, peab töö sujuvalt jätkuma ning liit alati olemas olema.
- - -Juhatust valides peab värviliseks võõbatud sulgede alt ka tiibu märkama
- - - Nõnda siis on algamas kiire valimisralli – valmis peab kirjutama uhked motivatsioonikirjad, ideaalinimlikud CV’d ning tegema lobitööd potensiaalsete valijatega. Õpilaste esindajad peavad hoolt kandma oma järelkasvu ning EÕEL´i püsivuse pärast – kõik juhatuse kohad peavad saama täidetud tublide ja edukate noortega, kes järgmise aasta jooksul võiksid liitu veel kõrgemale ja kaugemale viia. Kõigil saab raske olema, sest juhatust valides peab värviliseks võõbatud sulgede alt ka tiibu märkama.
Viimasel hetkel otsustasin ka ise juhatusse kandideerida, sest kuigi olen siin pool aastat juba olnud, tundus, et enne ülikooliteele asumist saaksin veel liidu hüvanguks üht-teist ära teha. Kahjuks selgus, et kuna minu kool ei ole EÕEL’i liige, ei saa ma juhatusse kandideerida, kuigi siiani see probleemiks ei olnud. Ilmselt leidis juhatus, et minu, vanakese, kel silmad juba kokku vajuvad, asemel peaks siin olema mõni märksa noorem ja atraktiivsem särasilmne aktivist, sest uus veri on ikka parem kui vana.
Kokkuvõttes on üldkoosolek üks tore üritus, kus saab palju nalja, pulli, sulli ja feimi, kulli ja teisi värvilisi asjandusi. Kindlasti teeb aga ürituse nii omalaadseks ja populaarseks higi, veri ja pisarad, mida piserdatakse teinekord üsna ohtraste. Ja ega see lõpuks erinegi oluliselt üle-riigilisest parlamendivalimisest – superstaariks tahavad ju kõik saada...
Õ6 - Väike päike igas päevas
Päevad lähevad aina pikemaks, põue poeb kevadehingus ja soov talveunest ärgata, teha midagi uut, huvitavat, edasiviivat. Ning just nüüd, kui algab kevadine sigin-sagin, on hea aeg meenutada, et ärgem unustagem ka teisi inimesi enda ümber, ja et kevad võiks olla aeg, alustamaks mõne uue suhtumise juurutamisega iseendas. Meil oli küll sõbrapäev, vastlapäev, tuleb naistepäev ja teisigi toredaid päevi, mil peame meeles oma sõpru ja lähedasi, kuid kas jätkub meil silmi ja südant ka väljapoole sõpruskonda, kus samuti vajatakse meie head sõna, südamega kaarti või toetavat kätt?
Nii nagu vahel on päris võõrale kõige parem rääkida südamelt ära oma probleemid, kuna ta ei tule neid kunagi hiljem sulle nina alla hõõruma, samamoodi tähendab võõrale näiteks sõbrapäeva kaardi tegemine hoopis teistsugust emotsiooni, kui sõbrale tehes. Või, kas olete proovinud tervitada kõiki inimesi, keda kohtate, kasvõi silmadegagi, aga sõbralikult korra näkku vaadates? Vene ravitseja ja õpetaja Porfiri Ivanovi üks soovitusi oli: „Tervita kõiki kõikjal, eriti vanemaid inimesi. Tahad omada tervist - tervita kõiki.” See on üks lihtne viis äratamaks nii enda kui kaaskodanike teadvuses mõtet, et me oleme ühe ja sama maailma võrdsed liikmed ning kõik inimesed väärivad parimat kohtlemist.
Igasugune andmine või teistest hoolimise väljendus on üks võimas relv hoolimatuse ja ükskõiksuse vastu. Olen enda jaoks avastanud, et see toob rõõmu ja tohutul hulgal energiat, on kiireim vahend enda tervendamiseks (olgu siis tegu haiguse või probleemse olukorraga).
Nii on mul rahakoti vahel paar asja, mille peale saan rõõmu ja rahuloluga mõelda: kõigepealt vere- ja elundidoonori kaart. Mõned ütlevad, et peale vere loovutamist tunnevad nad end nõrgana. Mina aga, vastupidi, saan sellest tõelise rahuludustunde ning suure hulga positiivset energiat. Mul on isegi kahju, et verd nii harva saab anda – vaid korra iga paari kuu järel. Organidoonori kaart (neid saab iga soovija võtta Statoili tanklatest) ei paku mulle küll otsest andmisrõõmu, kuid teatud rahulolu saan juba teadmisest, et see mul rahakoti vahel on. Väike asi, aga kes teab, äkki võib osutuda kunagi kellegi jaoks eluliselt oluliseks.
Lisaks doonorikaarditele on mul rahakotis veel ka 500 kroonine, mille kavatsen anda esimesele kerjusele, kes seda minu meelest väärib (seega mitte joodikule). Tean, et see on rohkem kala andmine õnge asemel, kuid samamoodi tean, et praegu pole mul võimalik seda õnge ka pakkuda.
Mul on hea meel, et tänapäeva Eestis ei kohta ma enam eriti tihti kerjuseid ja kui mõnd kohtangi, tean, et päeva lõpuks teenib ta kokku rahasumma, mille eest võiks minna mõnda Tallinna kalleimasse restorani ja seal oma kõhu korralikult täis süüa.
Andmise võimalusi on aga palju ja lihtsaid, tuleb vaid lahtiste silmadega ringi käia. Kui tahame anda või aidata, siis kindlasti leiame ka mõne võimaluse. Kasvõi oma korralikke asju, mida me enam ei vaja, taaskasutuskeskusesse viies või siis, nii nagu tütarlaps, kes koerte varjupaiga loomiseks korjanduse organiseeris. Vaja on kõigepealt ikka hoolimist...
Heaoluühiskonnas on ka selle kodanikel rohkem võimalusi ja soovi anda, enamikel inimestel läheb aina paremini ning nad pole nii kibestunud ja endassetõmbunud, kui nõukaajal. Ja üleldse arvan, et meie põlvkonnal, kes me oleme sündinud taasvabanenud Eestisse, on eelis ning eesõigus teha asju uutmoodi, paremini, olla avatumad, märgata ja hoolida rohkem. Nii nagu ongi juba märganud mõni Eestis elav välismaalane, on Eesti noored märksa avatumad ja rõõmsameelsemad kui vanema põlvkonna esindajad.
Tooksin lõpetuseks tsitaadi Porfiri Ivanovi internetilehelt: „On kerge olla optimist kui sul kõik laabub hästi. Säilitada optimismi tormides - see on juba tõeline, katsetatud inimese omadus. Kui väga armastada inimesi ja elu, aga mitte ainult ennast elus ja inimeste seas, siis jäävad kannatused tahaplaanile ning esimesel kohal olevateks osutuvad edasiviiv töö lähimate ja kaugemate heaks, mis karastab hinge ja südant, kindel usk tulevikku ja oskus leida head ka tänases päevas, oskus armastada vaatamata kõigele.”
Ehk siis teisiti öeldes, kui väga armastada inimesi ja elu, aga mitte ainult ennast elus ja inimeste seas, siis on sinu jaoks ka igas päevas olemas väike päike.
Õ5 - Mis on Õpilasleht Õ?
Õ5’t võib pidada meie esimeseks väikeseks juubelinumbriks. 5 lehte on välja antud ja leht on saavutamas oma unistatud stabiilsust. Mis on viie numbriga muutunud ning mis muutub järgmise viie numbriga?
Kui võrrelda Õ esimest numbrit tänase lehega, on erinevus suur, eelkõige just sisu osas. Meie noored ajakirjanikud on kogunud tublisti oskusi ja kogemusi ning mis kõige tähtsam – ka julgust. Kui esimeste numbrite tekstid meenutasid kohati koolikirjandeid, siis tänu tagasisidele, koolitustele ning muudele õpetustele ja näpunäidetele on saavutatud õpilaste kohta üsna hea tase. Kui teatud hetkel püüdsime tekste muuta võimalikult professionaalseteks kirjutisteks, siis nüüd oleme aru saanud, et Õ ei tohiks püüelda mõne eesti päeva- või nädalalehe raamidesse. Õpilasleht on midagi hoopis muud ja me peaksimegi hoidma ning saavutama OMA stiili, et seda oleks meie ajakirjanikel mugav kirjutada ja mis veelgi tähtsam, õpilastest lugejatel ka mugav omandada. Loomulikult ei tohiks aga lasta grammatika taset madalamale, julgemalt võiks kasutada vaid stiili. Iga kirjutaja on erinev isiksus ning me ei tohiks püüda tema kirjutist tüüpiliseks stamptekstiks muuta, vaid peaksime säilitama selle isikupära, mida meie noored kirjutajad omavad. Kuna meie lugejateks on samasugused õpilased, siis ei peaks nad suhtuma sellesse, kui kaugesse ja võõrasse artiklisse, vaid kui oma sõbra poolt kirjutatud teksti.
- - -
Me areneme koos kirjutajate ja lugejatega
- - -
Õpilaslehe tegemine pole olnud mitte lihtsate killast. Raskusi tuleb ette kõikjal – rahastajate leidmisest lugejate saamiseni. Kuna meie sihtgrupp on väga keeruline, siis raske oleks jõuda nende kõigini. Õpilased on lugejatena väga ebastabiilsed ning nad on kui läbilõige ühiskonnast – nagu ühiskonnaski on õpilaste seas väga erinevaid inimesi. Seetõttu peabki Õ pakkuma kõigile midagi. Me ei saaks võtta mõnd kindlat raami (nt. kollane ajakirjandus, kvaliteetleht, moeleht vms.), vaid peame esindama kõike ehk meie lehe sisu peab olema seinast seina. Kui vaadata tänast lehte, siis oleme saavutanud üsna palju – arvamuslugudest seltskonna rubriigini välja. Siiski on veel ka arenguruumi ja kuna Eestis on väga palju värvikaid õpilasi, siis püüame neid ka leida.
Tundub, et oleme suutnud säilitada oma noorte lehe kohta hea kvaliteedi ning ilme. Ei ole meil oluliselt reklaami ning erinevalt mitmetest teistest noortelehtedest ei ole läinud ka seda teed, et pakkuda lugejatele lapsikut värvilisust. Samuti oleme hakkama saanud ilma RATE-stiilis rubriikideta ning SMS-mängudeta – meie eesmärk ei ole lugejat petta, vaid pakkuda võimalikult head taset omasugustelt (mitte mõnelt ärifirmalt).
- - -
Tundub, et oleme suutnud säilitada oma noorte lehe kohta hea kvaliteedi
- - - Mida toob tulevik? Järgmise lehe ilmudes peaks juba olemas olema eesti õpilaste oma online keskkond, kuhu on plaanis kaasata igast aktiivsemast eesti koolist üks õpilane, kel oleks võimalus ise postitusi lisada ning sealt ka teisi kirjutajaid leida. Seega on igal noorel võimalus kirjutada õpilaste ühisesse veebiväljaandesse, kus ta saab lugeda postitusi ka näiteks oma naaberkoolilt.
Veebruarist asub meil poole kohaga tööle ka Õpilaslehe reklaami- ning turundusjuht, kes hakkab aktiivsemalt tegelema lehe levitamise ning lehes avaldatava reklaami leidmisega, sest aasta alguses saadud projektirahad hakkavad ammenduma.
Seega võib öelda, et Eesti ajakirjandusmaastikul endiselt veel uus väljaanne Õ on siiani liikunud vaid tõusuteel ning liigub selles suunas loodetavasti tulevikuski. Siiski otsime alati ka toetajaid, kelle abil võiksid teoks saada meie mitmed arenguprojektid ning plaanid. Samuti ootame kirjutajaid õpilaste endi seast, sest, kellel on kunagi plaanis antud ala õppima minna või, keda lihtsalt huvitab ajakirjandus, sellele on see parim praktika ning kogemuse koht, mida kooli kõrvalt saada võib, sest meie ei jäta kedagi ukse taha vaid kirjaoskuse pärast. Me areneme koos kirjutajate ja lugejatega.
Õpilaslehe tegemine on üks ütlemata keeruline asi ja kuigi ühist lehte on püütud arendada varemgi, saavutamata püsivat edu, usun kindlalt (ka siis, kui Õ peaks kunagi oma tegevuse lõpetama), et sellise ühise õpilaslehe tegemine ei ole võimatu – piisavate oskuste ja õigete otsustega on see kindlasti võimalik.
Kuna olen lõpetanud Tallinna Inglise Kolledžis põhikooli ja lõpetamas Rocca al Mare Koolis keskkooli, siis on mult viimastel aastatel tihti küsitud: „Kumb kool on parem?“. Kahjuks pole aga Eesti ühiskond minu vastuseks valmis – me tunneme Euroopa tuuli, kuid triivime siiski edasi nõukogudelikus laines.
Rocca al Mare Kool (RaM) ja Tallinna Inglise Kolledž (TIK) on mõlemad üsna äärmuslikud koolid – üks Euroopaliku suhtumisega, üdini inimlik ja lapsesõbralik, teine nõukogudeaegne „eliitkool“, mis võistleb Prantsuse Lütseumiga esimese koha pärast Eesti „parimate“ koolide
TOP’is.
- - -
Kas me peame elama selle nimel, et homme rikkaks saada? Miks mitte täna õnnelikuks?
- - -
Inglise Kolledž andis mulle palju juurde – käitumisoskuse, distsipliini ja kohusetunde, tugevad algteadmised kohustuslikest ainetest, kuid samas ei andnud see midagi juurde isiksusena. Sain alles pärast koolist lahkumist aru, et ma ei olnud keegi, ma olin vaid ühiskonna subjekt, osa süsteemist. Võib julgelt öelda, et isiksusena sündisin alles keskkoolis. Kõige hullem asja juures on aga see, et vabatahtlikult poleks ma sealt lahkunudki. Mul puudus selleks lihtsalt julgus, sest lapsest saati oli mulle sisendatud kõikjal, et see on väga hea kool ning et see tuleb igal juhul lõpetada, vastasel juhul pole lootust elus läbi lüüa – loomulikult uskusin seda siiralt.
Siiski oli Rocca al Mare Kooli sattumine minu lühikese elu üks paremaid sündmusi, mis võis juhtuda. Olles omandanud tugevad algteadmised ja kohusetunde, õpetas kool kasvatama isiksust ja mis veel tähtsam – ma õppisin unistama, mida ei oleks endises koolis võinud ette kujutadagi. Kõigi ühine „unistus“ TIKis oli esialgu põhikooli, hiljem keskkooli eksamite sooritamine võimalikult kõrgete punktidega, sest see tagavat sissepääsu igasse ülikooli ning see omakorda eduka elu. Kas me peame elama selle nimel, et homme rikkaks saada? Miks mitte täna õnnelikuks?
- - -
Kool, kuhu iga õpilane maksab mitukümmend tuhat krooni aastas, kipub märksa rohkem väitma, et neil ei ole raha, kui tavalised riigikoolid
- - -Ka Rocca al Mare Koolil on palju puuduseid, olles näiteks üks kadedamaid ja ihnemaid koole, mida tean – kool, kuhu iga õpilane maksab mitukümmend tuhat krooni aastas, kipub märksa rohkem väitma, et neil ei ole raha, kui tavalised riigikoolid. Lohutust pakub aga lootus, et osa sellest suurest rahast teeb mõne erivajadusega lapse elu paremaks ja inimväärsemaks (kuna asutus tegeleb ka selliste koolide rajamisega, mis ei hakka kunagi kasumit tooma). Üldises plaanis on see aga siiski märksa humaansem õppeasutus ja kasvatab inimesi, mitte ei töötle ideaalseid ühiskonna mutreid.
Moto kui kvaliteet-tööstus?
Suurepäraselt on võimalik koole võrrelda ka nende motode järgi – RaMi moto „Unistused muudavad maailma“ näitab selgelt, et kool pakub võimalust kasvatada arukaid ja õnnelikke ühiskonnategelasi ja mis Eestile tähtsaim – tervet rahvast. TIKi moto „For Excellence We Strive“ (Me püüdleme ideaalsuse poole) sobiks suurepäraselt näiteks mõne kvaliteet autofirma või kalli tekstiilitootja motoks – me töötame parima nimel. Kõlab küll ahvatlevalt ja kes ei tahaks saada ideaalset last, kuid siin on kaks probleemi. Esiteks ei ole ükski inimene ideaalne ja selle asemel, et kõiki ühtlaselt „kuldseteks“ lihvida tuleks teadvustada iga inimese vigu ning arendada nende tugevamaid külgi. Ja teiseks, kui Teie lapsest tulebki pealtnäha ideaalne inimene, ei erine ta omasugustest mitte millegi poolest.
- - -
Ligi 75% koolis õpetatavast ei lähe ühelgi inimesel kunagi vaja
- - - Tänapäeval aga, eriti Euroopas ja mujal maailmas, hinnatakse järjest enam just inimest kui isiksust, mitte niivõrd tema omandatud kooliteadmisi, mida võib hõlpsasti asendada ka arvuti.
Koolide edetabelid
Möödunud aasta novembris esitas Eesti Õpilasesinduste Liit avalikkusele pöördumise, milles taunis koolide edetabelite avaldamist meedias. Pöördumine sai palju vastukaja, nii sarnase suhtumise pooldajatelt kui vastastelt. Väidan aga, et mitte edetabelid ei ole iseenesest halvad, vaid suhtumine neisse on vale. Edetabeleid tehakse palju ning iga asja kohta. Koolide edetabel on asi, mis näitab hästi, kuidas kellelgi sel aastal eksamitel läks, kuid see ei näita kui hea mõni kool on. Ekspressi kaitsvas artiklis väitis n.ö. lihtkooli õpilane Hanna Tali, „et mitte a i n u l t Prantsuse Lütseum ja Inglise Kolledž ei ole head koolid, mida kõik teavad ja mis oleks nagu enesest mõistetav, vaid on teisigi ja isegi väljaspool Tallinna“, pöörates tähelepanu sellele, et on ka teisi „häid“ koole. Hanna pöördumine iseloomustas hästi seda, et ühiskonnas peetakse edetabelit kahtlusteta parimate koolide TOPiks ning kui reegliks, mitte kui üheks suvaliseks võimaluseks koolide võrdlemisel.
Elu väljaspool kooli
Võin julgelt väita, et ligi 75% koolis õpetatavast ei lähe ühelgi inimesel kunagi vaja – tõelisi teadmisi annavad kogemused ning elamused, mis tulevad õpilasele koolivälisest tegevusest. Eliitkoolid seda aga ei paku. Vähegi tavalisemal õpilasel (kellel ei tule kõik n.ö. loomulikust intelligentsist) kulub kogu vaba aeg õppimisele ja nagu mul endalgi põhikoolis, oli ainsaks vabaks ajaks reede õhtu, mil võis näiteks kinno minna. Laupäeval pidi aga jälle tööle hakkama, sest nagu õpetajad alati ütlesid – „nädalavahetusel on ju aega õppida“. Sama kehtis ka koolivaheaegade kohta. Praeguseks olen aga koolivälise tööga saavutanud hindamatuid kogemusi ja väärtusi, mida ma Inglise Kolledžis poleks iialgi omandanud. Ilmekalt on aga õpiorgiat iseloomustanud Lauri Leesi, kes ütleb, et suurimaks probleemiks on see, et 175 õppepäeva aastas ei saa pühendada õppetööle vaid sellest peab maha arvutama kõiksugused aktused ja näiteks ka Prantsuse vabariigi suursaadiku visiidi kooli. Kuid, mis võiks prantsuse kallakuga koolis õpilasi veel rohkem motiveerida ja tööd ilmestada, kui sellise inimesega vestlus ning kogemuste jagamine õpilastega.
Kool avalikkusele
Kooli õhkkonnast saab ehk kõige parema ülevaate avalikel esinemistel ning üritustel. Nii pakkus mulle suurepäraseid elamusi mitme Tallinna kooli kirikukontsertidel osalemine. Erinevused koolide vahel olid drastilised. Kui mitme n.ö. tavakooli kontserdile tuli kohale vaid pool saalist ja õpilased olid üsna ebaviisakad, ka koorid ei paistnud erilise lauluoskusega silma, siis Prantsuse Lütseum tõmbas tähelepanu oma erilise viisakuse ja vaoshoitusega. Kirik oli paksult rahvast täis, esinemiste ajal valitses täielik vaikus, koorid laulsid väga hästi ja üldse tundus kõik ideaalne, liiga ideaalne. Direktor Lauri Leesi tuli isiklikult varem kohale ning kinnitas pinkide külge sildid klasside istekohtadega. Paljud vanemad inimesed ei julgenud seetõttu istudagi. Hämmastav oli ka see, kuidas hr. Leesi korraldas peale kontserdi lõppu klass-klassi haaval väljumise.
- - -
Isegi õpilased saavad aru, et täna on kasulikum olla hea töömees kui kesine kõrghariduse omanik
- - -
Peale Prantsuse Lütseumit tuli kirikusse aga RaM Kool ning ka nende kahe kooli vahel oli hämmastav erinevus. Mäletan, et kui kolledžis käisin, oli kirikutraditsioon tüütu kohustus, kus pidi tunnikese vaikides vastu pidama. Keskkoolis on see muutunud aga rõõmsaks viimaseks koolipäevaks, mil saab sõpradele häid jõule soovida, koolikaaslasi esinemas näha ning õpetaja Jaagu huvitavat jõululugu kuulata. Seda erinevust oli näha ka lütseumi õpilastes (ka gümnasistides), nende nägudel ja suhtumises – see oli neile kohustuslik üritus, kus pidi korralikult istuma ja ootama, mil see läbi saab. Ka koorid olid erinevad – lütseumi õpilased (kõik ühte vormi riietatud), püüdsid kramplikult sõnu meenutada. RaMlased aga naeratasid, liikusid rütmiga kaasa, tegid näpuga nipsu ja tundusid olevat kuidagi märksa vabamad. Kindlasti ei saa öelda, et nad halvemini laulsid kui eelmise kooli koor. Kõige hullem oli aga see, et kui RaMi koor oli publikuga ühel tasandil, sulandus oma sõpradega ühte, siis eliitkooli koor oli pandud esinema rõdule, kust enamus publikust neid ei näinudki ja see, kes tahtis näha, pidi üle õla vaatama.
Töö või elu?
Lauri Leesi on avalikult tunnistanud, et ei taha, et tema õpilastest saaksid lihttöölised. RaMi ideoloogia väidab aga, et tuleb teha seda, mida süda ütleb. Miks mitte ei võiks inimene õnnelik olla ehitajana, kui ta teab, et ei salli sugugi näiteks kontori- või laboritööd. Eesti vajab ka lihttöölisi, kuid mis veelgi olulisem – Eesti vajab õnnelikke inimesi. Lauri Leesi on tüüpilise vananenud ühiskonna vaadete esindaja, kes viib meid ajude väljavoolu ja immigrantide suurenemise poole. Isegi Eesti õpilased märgivad oma pöördumises, et täna on kasulikum olla hea töömees, kui kesine kõrghariduse omanik. Ning, kas Lauri Leesi ja tema õpilased peaksid endid tähtsateks ja õnnelikeks, kui nende naaber saaks poole rohkem palka ning kelle tööpäevad lõppeksid ammu enne nende omi, nii nagu see on teistes arenenud riikides, kus ei alavääristata lihttöölisi.
- - -
Ka koorid ei paistnud erilise lauluoskusega silma
- - -
Siiski on mul hea meel, et kuigi RaM Kool pole koolide edetabelis esimeste hulgas ning selle õppemaks on tohutult suur, on see siiski üks kolmest koolist, kuhu kandideerib kõige rohkem inimesi kohale ja inimesed mõistavad, et see kooliharidus on väärt investeerimist. Samuti olen väga tänulik Inglise Kolledžile selle vundamendi eest, aga veel rohkem tänan ma Rocca al Mare Kooli nende tiibade eest, mis andsid mulle võimaluse vundamendilt õhku tõusta.
P.S. Artikkel ilmus ka Postimehes, kus on seda kohati muudetud. Loe artiklit postimees online'ist: http://www.postimees.ee/100107/esileht/arvamus/238234.php
Õ3 - Sex, drugs & rock’n’roll
Need kolm sõna on paljude noorte motoks olnud läbi aegade ning ilmselt on seda ka tänapäeval. Aga, kas nende sõnade taga peituvas on üldse midagi halba? Elu on nautimiseks ning noorus on selleks suurepärane aeg... JAH, elu peaks olema nautimiseks ja ka noorus on selleks suurepärane aeg, kuid kas see on nautimine kui juba kolmekümneselt jääme haigevoodisse või muutume nõrgaks ja põduraks, kannatades nii vaimseid kui füüsilisi piinu järgmised kolmkümmend või enam aastat. Nautida ei tohiks heaolu arvelt.
- - -
Nautida ei tohi heaolu arvelt
- - -
Seks – üks inimeste toimimist/tegutsemist üsna tugevalt mõjutav, Maslow vajaduste püramiidi kohaselt esimesel astmel olev vajadus, inimkonna säilimse tähtsaim tingimus. Kuid, kas me ei lähe vahel veidi liiale, kas on mõistlik „tarbida“ seksi koos mõnuainetega rocn’n’rolli rütmis? Iga asi omal ajal, omas kohas. Vaadakem vahest meie kõrval olevaid tütarlapsi, kes juba alates kuuendast eluaastat pühendavad igal hommikul vähemalt pool tundi oma väärtuslikust lapsepõlvest välimusele, kõrgema eesmärgi nimel, milleks on nende sõnul mehed...? Millised mehed, tekib küsimus?
Kui oleme oma lapsepõlvest ilma jäänud, siis püüame seda pakkuda vähemalt oma järeltulevatele põlvedele ning kuna noorus on igavesti tore aeg, siis ei peaks ka seda nii kergekäeliselt maha müüma – mõnele kiimalisele teismelisele „täkule“ näiteks.
- - -
Kas on mõistlik „tarbida“ seksi koos mõnuainetega rocn’n’rolli rütmis
- - -Enne, kui lähed armsamaga voodisse, võiks natuke mõelda. Eesti on hetkel Euroopas kõrgelt esimesel kohal HIV levikus. See tähendab seda, et viirust ei kanna ammu juba ainult narkomaanid, vaid nende kaaslaste kaaslaste kaaslased... – kuhu me jõudisme? Sinuni! See tähendab, et see hirmus asi ei ole enam kaugel Tallinna nurgas vaid kõnnib ringi kusagil Sinu kõrval ja õigeid valikuid enam ei ole, on vaid BINGO.
Ja kõige „õnnelikumad“ on need 19 last (eelmise aasta statistika põhjal), kes said sündides kaasa emalt erilise pärandi – HIV positiivse pärandi.
Narkootikumid – „eii, neid ma küll ei tarbiks.“ Aga kuidas oleks kanepiga, snuffiga või tavalise suitsuga? „No neid on ikka proovitud, aga ega need eriti kahjulikud ole.“ Jah, paar korda tegid, oli mõnus, midagi halba ei juhtunud, eks saab tulevikuski tehtud. Aga kas ei oleks nõme kui kümne aasta pärast mingil „arusaamatul“ põhjusel tekib lõputu köha, voodist ei ole võimalik tõusta, sest kannatad unehäirete all või ei saa enam seksigi nautida.
- - -
Õigeid valikuid enam ei ole, on vaid BINGO
- - - Selle nimel, et terve elu lõbutseda, nautida ning õnnelik olla, võin mina küll paarist, tegelikult täiesti mõttetust asjast, eemale hoida. Aga kui tulevik ei huvita, siis võib alustada ka lihtsatest asjadest – kas Sulle meeldib iga päev haiseda kui joodik, lehata kui asotsiaal. Kas see Sinu sõpradele, kaaslastele meeldiks?
Seega, milles siis probleem – ei ole piisavalt julgust? Enese- ning põhimõttekindel inimene saab vaid teiste inimeste austust teenida, mitte nende põlgust.
Ja lõpuks jääb meile ikkagi surematu rock’n’roll, see legaalne meelemürk, mis toob inimesteni lihtsad, aga head asjad – armastuse, oskuse armastada ning rõõmu lihtsatest asjadest. Me ei pea oma elu keeruliseks tegema kõige keelamisega, aga me saame seda õnnelikuks teha lihtsate asjadega, kuldse keskteega, jättes välja mõned kivid, mis võivad teele langeda.
Igaüks on oma õnne sepp ja mõni lepib aastase ebareaalse õnnega, lendamisega pilvedes, teisele sobib aga paremini reaalne ja kogu eluaja kestev õnn.
Õ2 - Palju õnne eestlased
Palju õnne eestlased! Palju õnne eesti noored, te olete tublid! Ja tubli on ka meie töökas toimetus. Esimesest numbrist on õppust võetud, nagu lubatud, ning teine number on õigeaegselt välja lastud. Kuid mitte sellest ei taha ma pikemalt rääkida. Tahtsin nimelt kiita oma eakaaslaseid ning ka teisi eesti noori, sest tänapäeval pole enam kombeks kedagi kiita, või ei ole selleks lihtsalt aega.
Kiputakse ikka nutma ja nurisema kõige üle, kuid vähe märgatakse üldpilti ning sedagi kui üldpilt on väga ilus, isegi maaliline. Ammu enam ei saa öelda, et noorus oleks hukas, esimest korda on noored oma aktiivsuse ja isegi mässumeelsuse kulutanud vaid üdini headesse asjadesse. Kõigil on motivatsiooni tegutseda TULEVIKU nimel.
- - -
Usun, et Eesti on üks patriootlikumatest riikidest maailmas
- - -
Samas peame aga ka ettevaatlikud olema, et me oma noori üle ei koormaks, sest nad võivad teha palju, aga raske on märgata, kui tehtud on liiga palju. Siis ei saa enam rääkida tuleviku heaks töötamisest vaid pigem selle vastu tüürimisest.
Eelmise numbriga – Õ1 – heideti meile ette liigset poliitilisust, püüame seda viga nüüd siis parandada. Aga olgu see Rüütel või Ilves, kelle poole me lippu lehvitame, või laulame südamest kuninglikule külalisele Inglismaalt – see kõik kasvatab meis järjest suuremat eneseteadvust ning armastust selle väikese riigi vastu.
Palju on kurjad onud läbi aegade hirmutanud meid väljasuremisega või kultuuri kadumisega, kuid seda saavad öelda vaid need, kes ei tea, mida tähendab olla eestlane. Usun, et Eesti on üks patriootlikem riik maailmas. Hea küll, me suutsime kokku hoida, kui oli võimalus vabaks saada (seda ka väga võimsalt ning tähelepanuväärselt – mõtlen siinkohal maailma suurimat inimketti), aga kus mujal oleks veel 15 aastat hiljem noorte peamiseks suurürituseks laulupidu või tantsupidu või noorte lemmik harrastuseks rahvatants või, millises riigis paneks teismelised keset pidu peale isamaalised laulud nagu „Koit“ või miks mitte ka hümni.
- - -
Teil on vedanud, et sündisite Eestis
- - -
Sattusin kord ühele meie klubipeole, kus esinesid mitmed noorte lemmikbändid ning maja oli rahvast pilgeni täis. Pidu oli tore, kui ühel hetkel lükati rahva keskelt üks plats tühjaks ning sinna jooksid tantsima kolm rahvariietes meest ning kaks naist. Ei tea küll tantsudest täpsemalt midagi, aga ilmselt võis see olla midagi polka sarnast. Igastahes tantsiti seda väga kiirelt ja efektselt. Mehed keerutasid naisi, jooksid ja hüppasid. Rahvale läks see kiirelt peale ning kõik hakkasid tõeliselt kaasa elama. Üks inglise noormees küsis mult positiivselt hämmastunult: „What is it?“ ja mina vastasin rahulolevalt: „This is our culture!“
Jah, seni kaua, kui meie noored omastavad kõike isamaalist ning veavad seda ajaga kaasa, on see tõesti meie kultuur, kultuur, mida on au näidata ka ülejäänud maailmale – las nad siis kadetsevad.
Teil on vedanud sõbrad – Teil on vedanud, et sündisite Eestis. Ja kuigi see ei pruugi mõnikord nii tunduda, on see vaid eelis, mitte takistus. Meenutan rõõmuga selle suve Meeste Tantsupidu ning jään ootama järgmise aasta Noorte Laulu- ja Tantsupidu.
...aga lõpuks sõltub kõik ikkagi sellest, mis värvi prillid meil ees on.
Õ1 - Tere Eesti!
TERE! Tere Eesti! Tervist härra president! Tere õpilased! Tere õpetajad! Tere kool! Tere lapsepõlv! Jah, see on algus! Jah, see on uus algus uuele lehele, uuele ajastule ning minul on suurim au seda Teile teatada.
Kuigi meil pole VEEL ühtset noorte infovahetust, on siiski teave uuest lehest edasi liikunud tohutu kiirusega - seda on tellitud igast Eestimaa nurgast, mulle veel senini tundmatutest küladest, senikuulmatutest organisatsioonidest ja veel paljudest kohtadest. Samuti on tagasisidet tulnud ka paljudelt tudengitelt, ühendust on võtnud mitmete ülikoolide noored, aga ka erinevad ametnikud. Enamus tellijatest on öelnud, et otsustavad tellimuse jätkamise esimese numbri põhjal. Seega kõigi lootused on laes, ka mu enda omad, kuid isegi mina ei tea veel täpselt, kuidas see suur koostöö kaante vahele istub. Suurimaks hirmuks on, et see ei tule välja „hea“. Siiski tulgu, mis tuleb, ütlen vabanduseks, et vead on õppimiseks ning on üsna võimatu, et Õ2 sisaldab samu vigu, mis Õ1.
- - -
Aeg on alustada uue ajastuga
- - -
Üle-Eestilist õpilaslehte on käima üritatud lükata mitu korda – kord Tartus üliõpilaslehe kõrval, kord Ekspressi vahel, kuid lõpp nendel lehtedel on olnud siiski sarnane. Meie oleme õppinud nende vigadest ja palju vaeva näinud Õ1 nimel. Nagu näha – töö on kandnud vilja, sest projekt on kaante vahel ja ka Sinuni toodud.
Kuna lehte koostavad peamiselt kesk- ja põhikooli õpilased, algab igal aastal ja isegi igal kuul, uus projekt, uus leht, mille nimel töötada. Oleme valmis saanud Õ1-e, kuid Õ2-te peab alles tegema hakkama. Keegi ei suudaks nii suurt lehte teha üksi, kõik me peame ka koolis käima, kuid üheskoos saame sellega siiski hakkama. Kui esimene leht tundub veel veidi kohmakas, siis võib loota, et järgmine number tuleb märksa parem. Projekti Õ2 nimel saad panuse anda ka Sina, jaga meiega oma elamusi!
- - -
Suurimaks hirmuks on, et see ei tule välja „hea“
- - - Vanem generatsioon mäletab veel aegu, mil ilmus „Meie Meel“. Seal oli alati midagi kõigi jaoks. Vähe oli kodusid, kus ei olnud see leht tellitud. See oli 20. sajand, see oli Meie Meele periood. Alanud on aga 21. sajand ning aeg on alustada uue ajastuga!
Tänan kõiki Õ1 toimetajaid, kes pidid üsna keerulistes oludes
hakkama saama. Töö on aga tehtud ning Õ2 võib ilmuda juba palju kindlamalt.
Tere Õ1! Tere leht! Tere lugeja!
Selles rubriigis räägib Õpilaslehe endine peatoimetaja Erik Ehasoo ilusast lapsepõlvest ja erutavast kooliajast.
